Jajaa, “vaata mind! See katki läinud vaas ajas mind nii ärevaks, et ma igaks juhuks tulin ja kusesin lillepotti. Also, the food here suxx”. Klassikaline “punapea”.
Ta ei ole selles sageli üldse veendunud.
Inimesed panevad tema kiusamiseks pidevalt vihma või lume sadama... Ja ei luba teist kassi kräunutada, kui ometigi igav on. Ühtegi mänguasja ka ei anta (peale nende kümnete, mis ta on kusagile toa peale laiali peksnud)...
Tal on varjupaigaeelsest ajast (tõenäoliselt tänavaelust, mis ei saanud väga pikk olla, sest kaklusarme pole) nälgajäämise paanika, ehkki toiduaeg on iga päev täpselt samal ajal ja kahe aasta jooksul pole kordagi toiduta jäetud.
Aga paanikahoog tuleb ja siis ta... läheb lolliks. OK, lollimaks...
Tal on ilmselgelt trauma, mida siiani üle elab.
Kas sa nii ei saa, et kuivtoit on kogu jumala aeg ees?
Jah, ma tean, mul ka mõned on algul (loe: aastaid) natuke liiga ümaraks seetõttu söönud, aga saanud murest toidu pärast lahti ka.
Kass võttis paari kuuga poolteist kilo juurde ja nüüd on toit ajaliselt reguleeritud, kell 10 hommikul ja õhtul on konserviaeg, ülejäänud aeg iga 4h tagant annab küpsisetorn portsu välja, kõik on arvutatud talle sobiva normkaloraaži järgi...
Agajah, trauma ilmselt sellest, et selgelt näha kodukass kadus ära, "tänavale", kus ta süüa ei leidnud (ta ei oska siiani normaalselt hiirigi maha murda, ainult kinni püüab ja siis on hädas) - kui leiti, siis oli kõhnunud ja näljane...
Ma saan aru ja mainisin ka, et nurgast seda samuti üle elanud. Aga toitu piirates imo see trauma ei lahenegi.
Lihtsalt variandid nn püsikrõbinateks (küllap tead isegi) - väiksema kalorsusega; see, mis talle niiväga ei maitse, aga tekitab siiski turvatunde.
Tal on see ikaldus ka, et seedimine on õrn, nt. teraviljasisaldusega kassitoidu peale muutub ta pehmelt öeldes reaktiivseks (mitte käitumise aga seedetegevuse poolest)😅
Tegelikult on ta toiduga suht tšill, jätab isegi alles mõnikord, aga millegipärast on tal veel hirm, et ÄKKI SEEKORD EI SAA SÜÜA.
Comments
Inimesed panevad tema kiusamiseks pidevalt vihma või lume sadama... Ja ei luba teist kassi kräunutada, kui ometigi igav on. Ühtegi mänguasja ka ei anta (peale nende kümnete, mis ta on kusagile toa peale laiali peksnud)...
Toidust üldse parem ei räägigi!!!1!
Aga paanikahoog tuleb ja siis ta... läheb lolliks. OK, lollimaks...
Kas sa nii ei saa, et kuivtoit on kogu jumala aeg ees?
Jah, ma tean, mul ka mõned on algul (loe: aastaid) natuke liiga ümaraks seetõttu söönud, aga saanud murest toidu pärast lahti ka.
Kass võttis paari kuuga poolteist kilo juurde ja nüüd on toit ajaliselt reguleeritud, kell 10 hommikul ja õhtul on konserviaeg, ülejäänud aeg iga 4h tagant annab küpsisetorn portsu välja, kõik on arvutatud talle sobiva normkaloraaži järgi...
("tänavale", sest arvatavasti maapiirkond...)
Lihtsalt variandid nn püsikrõbinateks (küllap tead isegi) - väiksema kalorsusega; see, mis talle niiväga ei maitse, aga tekitab siiski turvatunde.
Tegelikult on ta toiduga suht tšill, jätab isegi alles mõnikord, aga millegipärast on tal veel hirm, et ÄKKI SEEKORD EI SAA SÜÜA.